Tuesday, September 15, 2009

Taevane Arm 1



See siin pole üldse mingi selline toit, mis vajaks erilist retseptitamist, aga kuna ma juba pildi tegin ja see enam-vähem välja ka tuli ning apetiitne tundub, siis tundus patt mitte teistele näidata, mida kõike üks köögivõhikust meesterahvas kokku võluda oskab.

Taevane Arm selle pärast, et ma pole juba tükk aega poes käinud ja materjalid toidu valmistamiseks on pärit mingitest kahtlastest sügavkülmavarudest, kuivainetest ja mõnest realiseerimist nõudvast värskemast asjast, mis mul õnnestus maalt kaasa varastada.

Ja number üks selle pärast, et selliseid ekspromptsööke tuleb mul ilmselt veel, millele pole mõtet eraldi nime panema hakata, kuid mis siiski ehk mõnele ujedamale köögirebasele inspiratsiooniks on.

Minul käis asi lihtsalt: sügavkülmast paari erineva wokisegu lõpud, pisike tükike hakkliha ja killuke sinki, kapist spagetid, tavalisest külmikust kaks muna, riiulist maitseaineid ja tsipa jahu. Laua pealt tomat kaunistuseks ja voila! Täpsemat kirjeldust, mida ma nende asjadega tegin, ei hakka kirja panema, sest on üsna ebatõenäoline, et kellelgi täpselt samad laovarud üle on.

Aga head pildi peale vesistamist ja iseseisvat katsetamist sellegipoolest!

Kiirnuudlipirukas ehk ebakonventsionaalne lähenemine kulinaarsetele dogmadele


See retsept sündis, nagu paljud teisedki minu originaalretseptid, sellest, et mul polnud midagi normaalset süüa ja tahtsin köögis olemas olevate ainetega veidi katsetada. Kuigi esmapilgul tundub, et tegemist on mingi suvalise söödamatu käkiga (seda arvasin ma ise ka), siis tegelikult tuli täitsa maitsev asi välja. Kirjeldan täpsemalt, kuidas ma leiutasin roa, mis võiks vabalt tähendada revolutsiooni tudengi maailmavaates ja kiirnuudlitele pühendatud kohale selles.

Alustuseks võtsin kaks muna, natuke mustsõstra mahla ja suhkrut. Kogemata läks plaanitust kõvasti rohkem, nii umbes korraliku peotäie jagu, aga hiljem tuli välja, et sedasi on päris õige kogus. Segasin munad, mahla ja suhkru kokku.

Edasi võtsin kiirnuudlibriketi, mäkerdasin alt ja servadest toorjuustuga. Ise arvasin, et see peaks moodustama vedelikukindla kihi, et nuudlid oleks nagu toorjuustust kausikeses. Paneerisin toorjuustused küljed veel taldrikul igaks juhuks jahuga ka, tundus, et nii on loogiline.

Sügavkülmast leidsin tükikese lehttaigent. Panin mikrosse sulama. Samal ajal valasin jahutaldriku kohal munamöksi ettevaatlikult nuudlitele, jälgides, et see ikka nuudlite vahelt sisse vajuks, mitte üle ääre ei voolaks. Idee oli nuudlid mingi vedelikuga võimalikult ära niisutada. Kõike muna-suhkrukraami ära ei valanud, veidi jäi alles.

Sulanud ja laiali laotatud lehttaignatükikesele asetasin siis selle kiirnuudli-toorjuustu-munakausikese ja üritasin kuidagi sisse pakkida, umbes nagu jõulukingituse või muu asja, mida paberisse mässitakse. Kuna taigent oli napilt, siis ülevalt päris kinni ei saanud, aga enam-vähem.

Üle jäänud munamöksi valasin taldrikule, kus oli veel veidi jahu järel, lisasin mõned purustatud pähklid ja segasin vedela taigna taoliseks massiks. Selle valasin oma äsjapakitud kingitusele, et kinni katta pisikest avaust nuudlite kohal, kuhu lehttaigent ei jätkunud.

Järgnevalt pistsin kummalise moodustise ahju. 45 minutit 200 kraadi juures osutus optimaalseks küpsetusajaks.

Välja võttes ja sööma hakates oli üllatus suur, sest nuudlid olid tõepoolest pehmeks läinud ning mõnusalt mahlased ja magusad. Tuli nii hea, et ma isegi täitsa julgen seda imelooma oma sõpradele pakkuda, kuni veel jätkub.

Tuesday, September 8, 2009

Varastamist väärt trühvlid


Sattusin mõned päevad tagasi ühes Tartu populaarses meelelahutusurkas pealt kuulma üht nii häbitult lihtsat trühvliretsepti, et pidin selle varastama, järele proovima ja siia üles panema.

Nimekiri vaja minevatest ainetest on lühike: Domino küpsised, mascarponet, šokolaad ja natuke võid. Võtad siis paki Domino küpsiseid, purustad ära, segad karbitäie mascarponega, vormid pallikesed.

Samal ajal sulatad šokolaadi. Magusat kraami kulus mul u. 300 grammi, aga sellest jäi kõvasti üle, millest saab hiljem pmst algelisi Komeedi või Kaevuri komme teha. Sulatamine käib nii, et paned madala tulega pliidile mingi poti või kastruli, paned sinna veidi vett ja vee peale hulpima väiksema kausikese. Nii ei kõrbe põhja kinni kogu su kallis kraam. Šokolaadi asetad sinna kausikesse ja ootad, kuni sulab.

Mascarpone-küpsisepallikesed kastad šokolaadi ja asetad küpsetuspaberile. Küpsetuspaber ise võiks mugavuse huvides olla mingi taldriku või kandiku peal, et hiljem oleks lihtne külmkappi tahenema panna.

Kui šokolaad hakkab sissekastmise ajal natuke liiga paksuks kiskuma (mida aeg-ajalt ikka juhtub), siis lisa killuke võid - läheb vedelamaks. Kui see ka enam ei aita, jääb üle otsustada, kas sööd paksuks tõmmanud šokolaadi ära otse kausist või teed sellest ka midagi loomingulist.

Magusaisu peaks need maiused kiiresti leevendama, isegi lühema ajaga, kui võtab nende tegemine. Võid kindel olla, et su sõbrad vaatavad sind pärast nende trühvlikeste söömist hoopis teise pilguga.