Kiirnuudlipirukas ehk ebakonventsionaalne lähenemine kulinaarsetele dogmadele

See retsept sündis, nagu paljud teisedki minu originaalretseptid, sellest, et mul polnud midagi normaalset süüa ja tahtsin köögis olemas olevate ainetega veidi katsetada. Kuigi esmapilgul tundub, et tegemist on mingi suvalise söödamatu käkiga (seda arvasin ma ise ka), siis tegelikult tuli täitsa maitsev asi välja. Kirjeldan täpsemalt, kuidas ma leiutasin roa, mis võiks vabalt tähendada revolutsiooni tudengi maailmavaates ja kiirnuudlitele pühendatud kohale selles.

Alustuseks võtsin kaks muna, natuke mustsõstra mahla ja suhkrut. Kogemata läks plaanitust kõvasti rohkem, nii umbes korraliku peotäie jagu, aga hiljem tuli välja, et sedasi on päris õige kogus. Segasin munad, mahla ja suhkru kokku.

Edasi võtsin kiirnuudlibriketi, mäkerdasin alt ja servadest toorjuustuga. Ise arvasin, et see peaks moodustama vedelikukindla kihi, et nuudlid oleks nagu toorjuustust kausikeses. Paneerisin toorjuustused küljed veel taldrikul igaks juhuks jahuga ka, tundus, et nii on loogiline.

Sügavkülmast leidsin tükikese lehttaigent. Panin mikrosse sulama. Samal ajal valasin jahutaldriku kohal munamöksi ettevaatlikult nuudlitele, jälgides, et see ikka nuudlite vahelt sisse vajuks, mitte üle ääre ei voolaks. Idee oli nuudlid mingi vedelikuga võimalikult ära niisutada. Kõike muna-suhkrukraami ära ei valanud, veidi jäi alles.

Sulanud ja laiali laotatud lehttaignatükikesele asetasin siis selle kiirnuudli-toorjuustu-munakausikese ja üritasin kuidagi sisse pakkida, umbes nagu jõulukingituse või muu asja, mida paberisse mässitakse. Kuna taigent oli napilt, siis ülevalt päris kinni ei saanud, aga enam-vähem.

Üle jäänud munamöksi valasin taldrikule, kus oli veel veidi jahu järel, lisasin mõned purustatud pähklid ja segasin vedela taigna taoliseks massiks. Selle valasin oma äsjapakitud kingitusele, et kinni katta pisikest avaust nuudlite kohal, kuhu lehttaigent ei jätkunud.

Järgnevalt pistsin kummalise moodustise ahju. 45 minutit 200 kraadi juures osutus optimaalseks küpsetusajaks.

Välja võttes ja sööma hakates oli üllatus suur, sest nuudlid olid tõepoolest pehmeks läinud ning mõnusalt mahlased ja magusad. Tuli nii hea, et ma isegi täitsa julgen seda imelooma oma sõpradele pakkuda, kuni veel jätkub.