Lihapirukate boss

Olgu kohe öeldud, et tegemist on eksperimentaalretseptiga, sestap ka reprodutseerimine kaheldav. Katsun siiski kirja panna, mida ma tegin, milliseid vigu seejuures kogemata või meelega sisse lasin ja mida ma teisiti teeks.

Nagu me oleme tähele pannud, siis poest lihapirukat ostes saame me tavaliselt junni, mis peaaegu täielikult, kuid mitte päriselt, ei meenuta absoluutselt midagi lihapiruka sarnast. Iga väike (ja suur) poiss teab, et lihapiruka põhikoostisosaks peaks olema liha. Selle asemel pakutakse tavaliselt õlist nõrguvat kehva maitsega saia, kuhu on heal juhul lihalõhna sisse määritud. Halvemal juhul on selle lõhna hulka segatud ka parasjagu riisi või muud odavat möksi.

Kõige lähem asi lihapirukale on tänapäeval pelmeen, või vähemalt peaks olema, sest pelmeenis on liha ja taigna vahekord oluliselt paremini välja kukkunud. Samas peab kahetsusega nentima, et ka pelmeenide sisse on hakatud panema kõike peale liha.

Nii ma siis otsustasin teha lihapiruka, mis on oma nime vääriline - saiast osa on ainult selleks, et seda pikkpoisiga sassi ei aetaks ja et oleks õrn kiht kaubanduslikku välimust tootel.

Jällegi pean ütlema, et kuna tegemist on eksperimentaalretseptiga, siis loomulikult kasutasin ma seda pirukat tehes täpselt neid toiduaineid, mis mul kodus oli (ja ühtlasi ka neid, mida polnud, aga saaks juurde mõelda).

Alustuseks läheb vaja muidugi liha. Hakitud kujul, nii on lihtsam toimetada. Minul oli seda kraami mingil põhjusel külmkappi tekkinud veidi alla kilo ning vajadus selle realiseerimise järele oli terav, mistap ka selline üritus ette sai võetud.

Loogilise jätkuna oleks piruka tegemisel tähtsuselt järgmiseks komponendiks liha ümbritsev küpsetatud ümbrik. Selleks kõlbab põhimõtteliselt igasugune vähegi tahkem taigen, osta poest või tee ise. Mina tegin ise, aga kuna mu taignategemismaterjalide varu oli ütlemata kasin ja jahu sai väga ruttu otsa, siis pidin puudujääva osa asendama mannaga. Teoreetiliselt saab taigent teha muidugi praktiliselt kõigest purulisest: mannast, kamast, kuskussist, müslist, millest iganes, mida parasjagu kätte saab. Soovitan muidugi nisujahu.

Nii. asja kallale. Võtad kaks suurt kaussi. Ühte paned umbes pakitäie võid põhja (hea, kui oleks juba toasoe), paar klaasi jahu, paar-kolm muna ja uhad sõrmede vahel ühtlaseks massiks. Lõpptulemus peaks välimuselt sarnanema näritud nätsu või plastiliiniga. Kui vaja, reguleeri muna või piimaga (vedelamaks), jahuga (paksemaks) või võiga (nätskemaks). Moe pärast võiks natuke soola ka hulka visata, et päris maitsetu ei tuleks.

Teise kaussi tuleb panna muidugimõista hakkliha (kilo on täitsa okei kogus), millele samuti võib juurde lisada muna (et liha ikka korralikult paigal seisaks), nii paar tükki näiteks. Kes tahab, paneb sibulat või muud kraami, mina panin sibulapulbrit, kuna sibulat polnud. Lisaks võiks liha vahele korralikult maitseaineid panna, näiteks soola ja pipart. Neid võib minu hinnangul panna pigem rohkem kui vähem, sest maitsetu liha on oluliselt kehvem variant kui kergelt tuline liha. Segad samamoodi hakkliha nende abiainetega kokku.

Järgmiseks võta üks ahjuvorm. Mina kasutasin sellist väikest ümmargust, aga sobib põhimõtteliselt igasugune vorm. Vormi valikul lähtu siiski oma valmismaterjali kogusest.

Umbes 2/3 taignast tuleks suruda vormi põhja ja mööda ääri üles ka, nii kõrgele kui saab või mõistlik tundub. Idee on selles, et liha oleks hiljem igalt poolt taignaga ümbritsetud, sest osaliselt see ju piruka olemuse mõte ongi, et sa mitte niisama paljast liha ei söö. Taigna peale mätsi ilusti hakkliha ning kata jällegi selle osaga taignast, mis üle jäi.

Kuna tegemist on äärmiselt suure pirukaga, siis selle valmimine võtab üksjagu aega. Keera praeahi kuhugi sinna 150 ja 175 kraadi vahele (kindlasti mitte rohkem, sest muidu kõrbeb söeks või ei küpse seest ära), oota, kuni ahi kuumaks läheb, pista oma pirukahakatis ahju ja oota nii umbes tund-poolteist-kaks, olenevalt sellest, mismoodi pirukas küpseb. Pirukas peaks valmis olema siis, kui taigen pealt pruunistuma hakkab ja kogu projekt piruka moodi välja näeb.

Kui tundub, et on valmis, siis lase veidi jahtuda (võid samal ajal näiteks riivjuustu kaunistuseks peale panna vms), kougi pirukas vormist välja, lõika tükkideks ja söö ära. Jätkub päris mitmele.

Lollikindel kanapasta

Selles toidus pole absoluutselt midagi erilist, aga kuna mõnikord on ka kiirus ja lihtsus olulised, siis seekord sõin tavalist kanapastat.

Süsteem väga lihtne. Võtad poti, paned vett sisse, asetad tulele, lisad veidi soola ja õli, kui vesi soe, viskad sisse paar peotäit pastatoodet omal vabal valikul. Minul oli mingist ajast jäänud ühte purki fusilli ja penne segu, kasutasin siis seda. Keedad oma makaronid ära, samal ajal panni peal praed soola ja pipraga maitsestatud kanafileetükikesi. Mina lisasin ka veidi mett ja sidrunimahla, aga see pole üldse määrav. Või kui, siis vihjeks, et mett võiks lisada võimalikult toiduvalmistamise lõpu poole, muidu ta lihtsalt haihtub. Supilusikatäiest täitsa piisab. Sirts sidrunimahla ka juurde ja ongi täitsa kena kana.

Edasine on juba oma otsustada, mis teed - kas serveerid pasta ja kana eraldi või uhad makaronid kanale seltsiks pannile ja kuumutad veel kergelt koos. Kapist mingi kaste peale ja ongi kõik eeldused meeldivaks kõhutäieks täidetud.

Küpsisetort, mis paneb tüdrukud lahti riietuma

Sellele järeldusele tuli mu hää sõber M siis, kui me olime just tordi valmis saanud ja esimesi lusikatäisi maitsesime. M sõi ära poole esimesest tükist ja ütles umbes nii: "Kui sa täna mõne tüdruku peolt koju kaasa tooks ja talle seda torti pakuksid, siis ta heidaks endalt kõik riided seljast ära ja ütleks "take me right now!"". Peolt ma kedagi (täiendavalt) koju ei toonud, seega ei tea, kas see ka päriselt nii oleks läinud, aga noh, kui naisterahvas sellise lausega esineb, ju ta siis teab, millest räägib.

Aga asja kallale, sest liiga pikk eelmäng võibki jääda eelmänguks. Sul on vaja kolme pakki tavalisi Eesti küpsiseid (toodab Kalev), väikest pakki hapukoort, üht karpi ricotta kodujuustu (võib ka tavalist kodujuustu või kohupiima, aga siis ei pruugi lahtiriietamisefekt päris sama olla), pakk vahukoort, natuke kohvi, kodust mustsõstra toormoosi ja kaunistamiseks marmelaadi.

Alustuseks võta mingi kandik või muu lapik ese, millele saad hakata küpsiseid laduma. Mina ladusin 4x4 formatsioonis, mis on minu poolt valitud küpsisepakkide puhul optimaalseim suhe, kuna nii saab ühest pakist täpselt ühe kihi torti. Nutikamad juba arvutasid välja, et minu tort tuli kolmekihiline.

Enne, kui laduma hakkad, tee üks keerulisem toiming ära. Tee natuke kohvi, jahuta see ja vala mingisse veidi laiemasse nõusse nii, et saad sinna küpsiseid tervenisti sisse kasta. Kohvipuru pole selles tordis oodatud külaline, nii et ära väga rabista või vabane purust sootuks.

Järgmiseks valmista ette üks selle tordi olulisemaid täitematerjale: vahukoore ja ricotta segu. Vahukoor tuleb loomulikult vahustada ja lisada sinna ricotta. Maitsestada soovitan suhkruga.

Nii. Laduma. Kasta küpsis hetkeks jahtunud kohvi sisse ja aseta kandikule. Kaua ei tohi kohvis hoida, pudiks läheb. Nagu ka siis, kui kohv on kuum. Lao sobilik kiht küpsiseid. Nüüd algab põnevam ja kunstilisem osa: määri oma tordi alumisele kihile umbes pool vahukoore-ricotta segu. Seejärel jätka teise küpsisekihiga.

Teine vahetäidise kiht on lihtsam. Määri korralik kiht hapukoort ja sinna peale veidi kasinam kiht (omakorjatud) mustsõstardest tehtud toormoosi (mis ema sulle kaasa pani, kui viimati maal käisid). Sinna peale jälle kiht küpsiseid ja seejärel jälle ricotta-vahukoore maagiline sümbioos. Kaunistada võid marmelaadiga või muude sobivate asjadega olenevalt sellest, millist alastuse astet oma köögis näha soovid.

Olgu veel öeldud, et erinevalt paljudest teistest küpsisetortidest on ülalkirjeldatu parim kohe pärast valmimist, külmkapis hoidma ei pea. Söödavana säilib see küll ka külmkapis, aga paljastavad omadused, ma kardan, ei säili.

Kerge suvine prae/grillikaste

Ma tahtsin tegelikult alustuseks rääkida, kuidas teha kerget suvist kanasalatit veidi huvitavamal moel, aga nüüd selgub, et ma ei saa seda siiski teha, kuna ma just äsja sõin selle ära. Võibolla kunagi hiljem siis. Tahaks ikka pilti ka näidata.

Selle salati kõrvale, mille ma just ära sõin, tegin esimest korda elus ise kastme. Mitte, et ma varem poleks kuidagi hädapärast jahukastet valmis saanud, aga seekord oli kastme tegemine kuidagi eriliselt lahe protsess, mistõttu ma selle tegemise nipi kirja otsustasin panna.

Algas see kõik sellest, et mul oli kõht veidi tühi ja külmkapi ust paotades selgus, et polegi nagu millestki süüa teha. Kuidas ma lõpuks salatini jõudsin, jätan seekord vahele, liigun kohe kastme juurde. Taaskord vaatasin oma tühja külmkappi ja mõtlesin, et jube äge oleks, kui kuskilt tagant leiaks näiteks mõne hea worchesteri kastme või midagi säärast. Kuna ma pole mitte kunagi worchesteri kastet omale koju ostnud, siis oli selle leidmise tõenäosus võrdlemisi väike. Kapis oli mul aga keefiri, ketšupit, sojakastet, majoneesi, üht üsna teravat tšillikastet ja mingit huvitavat HP suitsumaitselist grillikastet. Nüüd ilmselt arvab iga lugeja, et ju ma need siis kõik kokku segasin. Ja õigesti arvab.

Kui kokata ühele, siis on kogused äärmiselt olulised. Mina leidsin kapist ühe väikese detsiliitrise mõõtetopsi, millest pool täitsin keefiriga ning seejärel lisasin törtshaaval kõiki teisi asju, mida ma ennist loetlesin. Ei maksa karta, kui majonees on selline kõvemat sorti, nagu mu kapis olnud Hellmanns või keefir oma maagilisest kuupäevast paar päeva kauem kapis olnud, see ei mängi mingit rolli tegelikult. Nagu ka õigupoolest see, mida sa täpselt sinna oma moodsasse ja äsjaleiutatud kastmesse paned. Ettevaatlik maksab olla ilmselt selle suitsuaroomiga kastmega, seda võiks algul vähem panna. Lõpuks tuleb kõik muidugi kokku segada, toidule valada ja ära süüa. Ongi kõik.

Pilti ei ole, sorri. Nagu varem mainitud, sõin juba kõik ära. Ma ei välista, et kirjutan selle postituse mingi hetk ümber ja lisan pildid. Seniks sööge rohkem kana ja vähem siga.

Sissejuhatav jutt

Nõndaks. Kuna mitmed mu sõbrad (loe: fännid Ü-lehe päevilt) on väga erinevates paikades ja situatsioonides korduvalt küsinud, millal ma viimati midagi ägedat süüa tegin ja mida, siis ma olen alati kimbatusse sattunud, sest ma tõesti pole tükil ajal köögis eriti aktiivne olnud. Aga nüüd on selleks suurepärane võimalus ja mitmetel põhjustel (näiteks masu) ka otsene vajadus.

Kui ma eile ühes hiljuti taasavatud Tartu restoranis noore metskitse fileed testisin, tekkis jälle mõte, et pagan, ma teeks seda toitu ikka hoopis teistmoodi. Eks ma kunagi ehk teen ka, kui kuskilt sellist eksootilist liha leian.

Seniks püüan hääli aga populistlike loosungite ja odavate, lihtsate, ent samas maitsvate retseptidega ehk teisisõnu pakun peene restorani menüüsse sobivaid toite tasku- ja suupärases vormis ja kõigile arusaadaval moel.

Lõpetuseks ka viimasel ajal moodi läinud hoiatustekst:
Kõik selles blogis esitatud retseptid on koostatud või mugandatud täieliku amatööri poolt. Blogi autor ei vastuta mitte mingil moel selle eest, kui lugejal toit ei õnnestu või ta end selle tegemise või söömise käigus vigastab, määrib või muul moel halvasti tunneb. Blogi autori retseptide kasutamine toimub täielikult lugeja enda vastutusel.

Aga muidu, tervet mõistust kasutades ja asjale loominguliselt lähenedes peaks kõik rahule jääma.