Sunday, August 30, 2009

Lihapirukate boss


Olgu kohe öeldud, et tegemist on eksperimentaalretseptiga, sestap ka reprodutseerimine kaheldav. Katsun siiski kirja panna, mida ma tegin, milliseid vigu seejuures kogemata või meelega sisse lasin ja mida ma teisiti teeks.

Nagu me oleme tähele pannud, siis poest lihapirukat ostes saame me tavaliselt junni, mis peaaegu täielikult, kuid mitte päriselt, ei meenuta absoluutselt midagi lihapiruka sarnast. Iga väike (ja suur) poiss teab, et lihapiruka põhikoostisosaks peaks olema liha. Selle asemel pakutakse tavaliselt õlist nõrguvat kehva maitsega saia, kuhu on heal juhul lihalõhna sisse määritud. Halvemal juhul on selle lõhna hulka segatud ka parasjagu riisi või muud odavat möksi.

Kõige lähem asi lihapirukale on tänapäeval pelmeen, või vähemalt peaks olema, sest pelmeenis on liha ja taigna vahekord oluliselt paremini välja kukkunud. Samas peab kahetsusega nentima, et ka pelmeenide sisse on hakatud panema kõike peale liha.

Nii ma siis otsustasin teha lihapiruka, mis on oma nime vääriline - saiast osa on ainult selleks, et seda pikkpoisiga sassi ei aetaks ja et oleks õrn kiht kaubanduslikku välimust tootel.

Jällegi pean ütlema, et kuna tegemist on eksperimentaalretseptiga, siis loomulikult kasutasin ma seda pirukat tehes täpselt neid toiduaineid, mis mul kodus oli (ja ühtlasi ka neid, mida polnud, aga saaks juurde mõelda).

Alustuseks läheb vaja muidugi liha. Hakitud kujul, nii on lihtsam toimetada. Minul oli seda kraami mingil põhjusel külmkappi tekkinud veidi alla kilo ning vajadus selle realiseerimise järele oli terav, mistap ka selline üritus ette sai võetud.

Loogilise jätkuna oleks piruka tegemisel tähtsuselt järgmiseks komponendiks liha ümbritsev küpsetatud ümbrik. Selleks kõlbab põhimõtteliselt igasugune vähegi tahkem taigen, osta poest või tee ise. Mina tegin ise, aga kuna mu taignategemismaterjalide varu oli ütlemata kasin ja jahu sai väga ruttu otsa, siis pidin puudujääva osa asendama mannaga. Teoreetiliselt saab taigent teha muidugi praktiliselt kõigest purulisest: mannast, kamast, kuskussist, müslist, millest iganes, mida parasjagu kätte saab. Soovitan muidugi nisujahu.

Nii. asja kallale. Võtad kaks suurt kaussi. Ühte paned umbes pakitäie võid põhja (hea, kui oleks juba toasoe), paar klaasi jahu, paar-kolm muna ja uhad sõrmede vahel ühtlaseks massiks. Lõpptulemus peaks välimuselt sarnanema näritud nätsu või plastiliiniga. Kui vaja, reguleeri muna või piimaga (vedelamaks), jahuga (paksemaks) või võiga (nätskemaks). Moe pärast võiks natuke soola ka hulka visata, et päris maitsetu ei tuleks.

Teise kaussi tuleb panna muidugimõista hakkliha (kilo on täitsa okei kogus), millele samuti võib juurde lisada muna (et liha ikka korralikult paigal seisaks), nii paar tükki näiteks. Kes tahab, paneb sibulat või muud kraami, mina panin sibulapulbrit, kuna sibulat polnud. Lisaks võiks liha vahele korralikult maitseaineid panna, näiteks soola ja pipart. Neid võib minu hinnangul panna pigem rohkem kui vähem, sest maitsetu liha on oluliselt kehvem variant kui kergelt tuline liha. Segad samamoodi hakkliha nende abiainetega kokku.

Järgmiseks võta üks ahjuvorm. Mina kasutasin sellist väikest ümmargust, aga sobib põhimõtteliselt igasugune vorm. Vormi valikul lähtu siiski oma valmismaterjali kogusest.

Umbes 2/3 taignast tuleks suruda vormi põhja ja mööda ääri üles ka, nii kõrgele kui saab või mõistlik tundub. Idee on selles, et liha oleks hiljem igalt poolt taignaga ümbritsetud, sest osaliselt see ju piruka olemuse mõte ongi, et sa mitte niisama paljast liha ei söö. Taigna peale mätsi ilusti hakkliha ning kata jällegi selle osaga taignast, mis üle jäi.

Kuna tegemist on äärmiselt suure pirukaga, siis selle valmimine võtab üksjagu aega. Keera praeahi kuhugi sinna 150 ja 175 kraadi vahele (kindlasti mitte rohkem, sest muidu kõrbeb söeks või ei küpse seest ära), oota, kuni ahi kuumaks läheb, pista oma pirukahakatis ahju ja oota nii umbes tund-poolteist-kaks, olenevalt sellest, mismoodi pirukas küpseb. Pirukas peaks valmis olema siis, kui taigen pealt pruunistuma hakkab ja kogu projekt piruka moodi välja näeb.

Kui tundub, et on valmis, siis lase veidi jahtuda (võid samal ajal näiteks riivjuustu kaunistuseks peale panna vms), kougi pirukas vormist välja, lõika tükkideks ja söö ära. Jätkub päris mitmele.

2 comments:

  1. Mind päris huvitab. Räägi konsistentsist ja piruka koospüsimisest pärast lahtilõikamist.

    ReplyDelete
  2. Sisuliselt on tegemist koogiga. Liha muidugi tõmbab natuke kokku küpsedes, aga muna hoiab samas vormi. Konsistents oli liha poole pealt hea (korralik kotlet), aga sai tuli veidi kehvem, kuna võitaigen muutub nii pika küpsetamise järel võrdlemisi tuimaks. Pärmitaignaga või lehttaignaga peaks parem tulema. Sellegipoolest püsis kook ilusti koos ka pärast lahtilõikamist, saiaosa rolliks oli lihtsalt lihatükile ümbrikuks olla.

    ReplyDelete